Ettevõtluspädevused on õpilastes olemas, kuid vajavad toetamist

Sildid: ettevõtlusõpe, ettevõtlusõpetaja, ettevõtluspädevused

Seoses üleriigilise e-õppega avastavad nii mõnedki õpetajad ja lapsevanemad oma lastes ja õpilastes varem varjatuks jäänud külgi – tavapärasest rohkem ilmnevad uues olukorras ettevõtluspädevused nagu autonoomne motivatsioon, probleemilahendus- ja planeerimisoskus, arenguuskumus, enesejuhtimise võimekus. Kriis näitab meile peeglit.  Uurisime õpetajatelt, mis seis nende ettevõtluspädevustega õieti on – millised omadused on noortel rohkem arenenud ja millega tuleb tööd teha ning kuidas õpetajad saavad  koolitundides pädevuste arengut toetada. Oma kogemust erinevas vanuses õppijatega  jagavad asjatundjad ja praktikud.

 Erika Tafenau, Tallinna Rahumäe Põhikool:

Olen koolis õpetaja olnud juba 5 aastat ning iga päev näen seda, kui julged ja loovad õpilased on. Pean oluliseks õpilaste valmisolekut õppida enda ja teiste vigadest. Paljudes minu tundides töötavad õpilased rühmades, kus nad mõtlevad kaasa, kuulavad üksteist ja langetavad otsuseid meeskonna siseselt. Oskus lahendada sotsiaalseid olukordi tugineb ettevõtluspädevuse mudeli järgi suhtlemis- ja koostööoskustele ning algatusvõimele ja kaasamisoskustele, mis on minu arvates õpilastel väga heal tasemel. Mõnikord on väga huvitav näha, kui pisikest õpetajapoolset suunamist on tarvis, et õpilane saaks oma ideedele hoo sisse.
Praeguses olukorras, kus koolid on läinud üle e-õppele, on oluline arendada enesejuhtimisega seotud pädevusi nagu näiteks enesearendamine ning emotsioonidega toimetulek.  Usun, et  paljudele õpilastele on paras proovikivi leida endas motivatsioon iseenda arendamiseks distantsõppe ajal. Tõmmates paralleeli ettevõtluspädevuse mudeli ja õpilaste vahel, siis olen märganud, et näiteks keskkonna teadlikkust kiputakse võtma justkui klassiruumi seinte vahele jäävat teadmist, aga ei võeta seda oskust kaasa väljaspool kooli.  Kuigi keskkonnateadlikkus on tõusnud, siis kindlasti on selles valdkonnas arenguruumi ka õpilaste seas. Näen, et see olukord paraneb aasta-aastalt.
Ettevõtlikkuse kujunemist toetavad igasugused kaasavad tegevused, näiteks rollimängud, rühmategevused, ajurünnakud ning erinevate situatsioonide analüüsid. Nende tegevustega tuleks alustada juba algklassidest, näiteks mina osalen oma õpilastega juba mitmendat aastat taimekasvatuse projektides, kus klassiruumis kasvatame seemnest köögivilju. Leian, et see on väga hea projekt, mis arendab õpilasi mitmes erinevas suunas.

Selles õppeaastast on mul võimalik juhendada Tallinna Rahumäe Põhikooli ettevõtlusõppe huviringi. Tutvume ettevõtjatega ning käime ettevõtetel külas, osaleme töövarjupäeval töövarjudena ning räägime ettevõtlusest ka teoreetilises vormis. Kõik rühmad, kes osalevad ettevõtlusõppe huviringis, saavad proovida ise kätt ettevõtluses minifirma näol, sellega kaasneb ka suur vastutus ja kohusetunne. Tore on näha, et tänapäeva noored julgevad väljakutseid vastu võtta ning oma vigadest õppida. Idee peab tulema õpilaselt, aga õpetaja ja lapsevanema roll on suunata õpilast õigele teele. Kui seda toetust ei tule, siis usun, et motivatsioon ei püsi õpilasel kaua.

Kristi Luik, Rapla Täiskasvanute Gümnaasium:

Meie gümnaasiumi õpilased on täna vanuses 16-52, seega äärmiselt huvitav ja väljakutseid pakkuv seltskond oma erineva elukogemuse, väärtuste ja hoiakutega. Meie eesmärk on kindlasti ettevõtlik tegutsemine ja selle arendamine läbi kõigi õppeainete ning siis juba on igal inimesel valikuvõimalus, kas soovib ettevõtjaks hakata. Ka ettevõtluspädevuste mudeli  rakendamine on igal juhul erinev, püüame igale õppurile pakkuda tema õpiteed. Eelnev loeb meie koolis palju ja sealt tuleb kaasa ka kõik toetamist vajav.

Palju on tegutsemist selles suunas, et õpilane julgeks üldse kastist välja mõelda ning ise midagi  algatada, sest pidevalt on ootus, et keegi teeb sinu eest asjad ära või annab valmismudelid. Samuti on pidev kartus eksimise suhtes – ei väärtustata seda, et eksimine on loomulik ja selle põhjal toimub ju õppimine. Rasked on ka koostöö ja suhtlemine, sest meil on palju HEV tausta ja suhtlemisprobleemidega õppijaid. Muidugi on suur töö motivatsiooniga – kust seda leida ja kuidas seda hoida, ja nii kõigis õppeainetes. Kindlasti on nõrk koht probleemilahendus, et oleks julgust ise mõelda ja tegutseda, leida lahendusi, teha teadlikke valikuid ja võtta siis ka vastutus. Kipub ikka nii olema, et sellest vastutusest soovitakse hoiduda. Ka finantskirjaoskus vajab arendamist.

Mina olen meie koolis karjääriõpetusega tegelenud aastast 2011, ettevõtlus- ja karjääriõpe ning nende pädevusmudelid on vägagi omavahel põimunud ja aastast 2019 on mul kursus KAET, kus on ühendatud ettevõtlus ja karjäär. Planeerin tegevusi konkreetsetest õppijatest ning nende vajadustest lähtuvalt. Pädevuste arendamisel on oluline kooli juhtkonna suhtumine ja tugi, järjepidevus ja süsteemsus, võrgustik, mida tuleb muidugi ise luua. Lõiming kõigi õppeainete puhul ja olenemata kooliastmest on äärmiselt tähtis, õpetajad peavad  omavahel suhtlema ning  tegema kokkuleppeid, sest tihti saab ühe õppeaine kodutööga tehtud ka mõni teinegi kodutöö. Ettevõtlik tegutsemine on võimalik absoluutselt igas õppeaines, isegi matemaatikas, kuid tihti lähevad just reaalainetes reaalsus ja praktilisus kahjuks õpilastest mööda.

Kõiki pädevusi toetab reaalse elu toomine õppetöösse, seletused, miks ma midagi teen ja kus seda vaja on ning veel parem, kui iseenda või kaasõpilaste näidetega. Vahel soovitakse koos kaaslasega või suuremas grupis asju arutada. Õppekäigud on väga oodatud ning alati arvestan ka õpilaste soovidega, kuhu ettevõttesse või asutusse soovitakse minna. Selleks on hea kaasata võrgustiku inimesi ja kogukonda, vilistlasi ja ka praegu koolis õppivaid inimesi. Nende edulood ja ka ebaõnnestumised, nn ämbrid on äärmiselt vajalikud ja motiveerivad, sest kõik inimesed  kukuvad, ei ole nii, et kõver ainult tõuseb. Kui nähakse, et teised on ka sellised nagu mina,  vahel ei ole motivatsiooni või ei tule kohe kõik välja, siis see seob inimesi ja põlvkondi.. Ühe õppekäiguga saab väga lihtsalt täita kõiki pädevusi ja õpilane saab punkti või hinde mitmetes õppeainetes. Mul on aastatepikkune tihe koostöö ettevõtetega, kes pakuvad õpilastele  vabu töökohti, ka hooajaliselt, minu soovitusi usaldatakse. Asukoht Raplas seab muidugi piire, aga selleks peab ka õpetaja mugavustsoonist välja tulema ja olema loov ning ettevõtlik. Ettevõtlust saab ja peabki siduma kõigi teiste valdkondadega. Töötoad, kas koolis kohapeal või väljaspool on väga harivad ja õpetlikud, kindlasti kõik suhtlemis- ja situatsioonimängud. Mina kasutan väga palju töötukassa, maksuameti jt asutuste pakutavaid võimalusi. E-koolitunnid on hea vaheldus ja võimalus ainetundidele.

Edu ja Tegu/ SA Innove üdhariduse ettevõtlusõppe koordinaator Erika Veide:

Mis on siis hariduses kõige tähtsam? Kas selline asi on olemas? Pakun välja matemaatika. Mõelda selliselt, et kõige keskmes on arvud ja numbrid, alustuseks meie kromosoomide arv, ühendused neuronite vahel, söödud kalorite hulk, manustatud ravimite või vitamiinide kogus, magatud tundide arv, südamelöögid minutis, elatud aastate arv jne.

Või siis asetan kesksele kohale psühholoogia ja ütlen, et kogu alateadvus, aistingud, taju, emotsioonid, kujunev minapilt ja kõik meie otsused ja soovid, tahtmised ja motivatsioon on kõige keskmes ja kõik mis me teeme lähtub ja mõtestub vaid läbi psühholoogia ja see peaks olema keskmes.

Mina võiks ju tahta seada keskkohale ka ettevõtlusõppe ja ettevõtluspädevuse ja mõelda, et kui mul on nii füüsilised kui ka vaimsed võimed ning eeldused olemas, kuid ümbritsev keskkond ei ole aidanud mul kujundada pädevusi, mis võimaldaks mul olla ettevõtlik, siis mu elu kvaliteet ei saa tulla kõigele vaatamata eriti kõrge.

Mõistame, et oleme komplekssed ja vajame mitmekülgset lähenemist ja haridust. Igale asjale on oma aeg ja koht. Mind kõnetab aga hoopis mõtestatus. Me teeme õpetajatena palju asju, räägime palju, õpetame palju, loeme palju, kirjutame palju ja vaatame veel rohkem ning kaasame oma õpilasi ja suuname neid sellesse protsessi, aga miks?

Kas sa oled tutvunud ettevõtluspädevuse mudeliga? Mudel, mis koosneb 14st alapädevusest ja mis on teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum, mille kaudu ühes inimlapses võiks areneda ettevõtluspädevus. Jah, sõnu ettevõtlus ja ettevõtlikkus võime kuulda üha enam meie ümber, kuuleme ja loeme arvamuslugusid ning vast isegi teame ja mõistame, et tegemist on ühe 21.sajandi võtmepädevusega ja ju ta meie tehnoloogiliselt tormilises muutuvas ja arenevas maailma üks tähtis asi ole. Aga kumb siis, kas teadmised ja oskused ettevõtlusest või siis hoiak ja väärtus olla ettevõtlik. Ühe valdkonna pädevus ongi teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum. Ei piisa vaid teadmistest ega oskustest ja ka mitte pelgast hoiakust ilma teadmiste ja oskusteta, pädevus on samuti kompleksne, ta on ka millegi kogum nagu meie, inimlapsed.

Kuidas toimub koolides üldpädevuste arendamine, kuidas sina seda teed? Kas keskendud ühel aastal ühele ja järgmisel aastal teisele, või iga päev ja erinevates tundides toimub erinevate pädevuste arendamine? Kas oled püüdnud arendada ka ettevõtluspädevust oma ainetundides? Usun, et kui mitte teadlikult ja tahtlikult, siis kogemata ikka oled. Aga just sellesse ma ei usu, ma ei usu, et hea pädevus, mis iganes alal, sünniks juhuslikult ja ilma teadliku ja tahtliku ning süsteemse arendamiseta. Ma loetlen siia kõik ettevõtluspädevuse alapädevused: arenguuskumus, autonoomne motivatsioon, emotsioonidega toimetulek, metatunnetus, algatamine, suhtlemine, koostöö, eetilisus ja jätkusuutlikkus, planeerimine, probleemilahendus, loovus, finantskirjaoskus, ärivõimaluste avastamine ning keskkonna mõistmine. Nende alapädevuste teadliku, tahtliku ning mitmekülgse ja süsteemse arendamise toel areneb õppijas ettevõtluspädevus. Kindlasti on paljud alapädevused lõimingus ja lausa kattuvad teiste alade pädevustega ja nii see peabki olema. Kui sa nüüd neid lugesid, siis kindlasti mõtlesid, et loomulikult ma olen arendanud lastes neid pädevusi oma tegevuste kaudu.

Mäletan oma kooliajast ja jälgides nüüd juba oma lapsi, kui tähtis on pidev teadmine, miks ma midagi teen ja õpin, ning kus ma seda kasutan ja milleks vajan. Mõtestatus on nii suur osa autonoomsest motivatsioonist, sellel on tohutu jõud. Lisaks sellele, et me vajame infot ja mõtet kõige suhtes, mida me õpime, annab see suurpärase võimaluse enda kohta rohkem teada saada ja kujundada pilt endast.

Grete Arro, Tallinna Ülikooli teadur, ettevõtluspädevusmudeli üks väljatöötaja:

Oli rõõm lugeda kahte erinevat õpetajapoolset peegeldust. Tahaks öelda, nagu teksti alguseski, et õppija on oma keskkonna peegel. Ja sageli peegeldab ta varasemate õpikeskkondade hädasid, seejuures pannes tänasele õpetajale üleelusuuruse koorma – jälgida veel eriti teraselt, kuidas toetada „õpijulguse defitsiidiga“ õpilasi. Kui õppija väldib vigu ja vastutust, siis seepärast, et vanemad ja senised õpetajad ehk pole aidanud tal vigu mõistlikult mõtestada (arengu põhimootor) ega pakkunud temast endast lähtuvaid valikuid (ei saa ju vastutada ülesande eest, mille andis ja mille mõtet teab keegi teine! See teine, kes ülesande välja mõtles, vastutagu. Ja nii ongi ju õige). Kui õppija ei oska probleeme lahendada, siis ei ole ta saanud probleemilahendusoskuste alaetappe teadvustada, meelde jätta, harjutada. Probleeme õpib lahendama probleeme lahendades ja kõige odavam on teha seda õppimise ajal, mitte päris elus. Seda rida võiks jätkata, sest ettevõtluspädevuse alapädevused on kõik keerukad psühholoogilised nähtused, mida ei tasu enda jaoks lihtsaks ja omaenda teadmiste kujuliseks mõtelda, vaid pigem ikka uurida, kuidas neid teadusuuringutes mõtestatud ning mida nende kohta leitud on. Kõigi alapädevuste kohta on aina enam ja enam sisukaid materjale, mis aitavad õpetajat mõista, et pädevused ei hakka meile õhust külge (nagu viirus) ega kasva ka sisse head eeskuju jälgides (nt klaverimängu kuulamine ei tee heaks pianistiks), vaid arenevad juhul, kui inimene ise korduvalt ja korduvalt lubab oma mõtlemisprotsessidel vastava oskuse mõttes aktiivsed olla ja ise sobivaid lahenduste või teadmiste mustreid ehitada – ehk siis ise. Ehk siis arenegu ise? Ei, selleks, et kõik need alaprotsessid saaksid areneda, on vaja õpetaja, toetavat, struktureerivat ja nendest alapädevustest teadlikku tuge. Justkui ilus jutt? Seda ka. Aga ometi tugineb viidatud teaduslik teadmine just empiirilistel uuringutel, s.t. päris elus kinnitust leidnul.

Ettevõtlikkus kui kahe teraga mõõk

Kahtlemata on rõõm, et ettevõtluspädevuste mudel on leidnud sügavuti mõtestamist, kuid sel teel ei olda veel kahtlemata kaugeltki finišis. Mis oleks järgmine, tulevikusamm? Ma arvan, et mõelda nii, et algatusvõime ja ettevõtlikkuse kõrval on meil vaja arendada endas ka pidurdamisoskust. Mitte keegi ei ostaks endale autot, millel on ainult gaasipedaal. Jätkusuutlikult ettevõtlik inimene peaks mõtlema, kas igat algatust üldse on vaja võimestada,  kas ettevõtlikkus on vahend või eesmärk iseeneses? Võrdlusena – majanduskasv on muutunud juba ammu vahendist eesmärgiks ja keegi ei kergita sellise jaburuse peale kulmugi. Kui me räägime ettevõtlikkuspädevuse nn kõrgematest mõtlemisoskustest: näiteks planeerimine ja probleemilahendus – siis nende olemuslik komponent on „stop and think“ – tõuse metatasandile ja vaata suurt pilti, vaata, mis punktis sa teekaardil oled või ajad hoopis iseenda saba taga, ning oma tegevuse ümbritsevas kontekstis mõistmiseks on abi ka konteksti mõista aitavatest teadmistest.

Viisime Edu ja Tegu partnerite ettevõtlusõppe programmide võrdlusuuringu käigus läbi lastele mahuka probleemilahendusülesande. Selle üks üllatavaid järeldusi oli, et lapsed kukuvad vurinal lahendama probleeme, mida ei ole. Ehk siis probleemilahenduse esimene samm – probleemi määratlemine – oli kõige nõrgem samm (ja eks ta ole ka kõige raskem). See võiks panna meid mõtlema – äkki me peaks mõtlemist ja tegutsema sööstmise pidurdamist väärtustama sama palju kui tegutsemist ennast? Ettevõtlikkuse ja kasumisoovi toel oleme ju tänaseks jõudnud seisu, kus inimliigile sobivad elamistingimused kaovad peagi ära – me oleme väärtustanud kasumit enam kui kaastunnet, toimivaid kogukondi või maailma füüsilis-bioloogilis-geoloogilisest olemusest arusaamist, seejuures on ettevõtlik tegutsemine ja kasumile orienteeritus olnud tähtsam loodusteadustest arusaamine, mis ütlevad, et samal viisil majandades sõidame põrguteed. Kasumisoov on viinud planeedi mullastikukriisi, veesüsteemide kriisi, elurikkuse kriisi ja kliimakriisi, millest peaaegu enam pääsu ei ole ja mille peatsete mõjude kõrval on koroonaviirus vaid koogitükk. Võib-olla oleks eelneva kahesaja-kolmesaja aasta ettevõtjatel ja nende sõpradel olnud kasu sellest, kui nad oleksid juurelnud, mis probleemi nad tegelikult lahendavad? Kui nad oleksid lineaarse, „ressursist kasumiks“ mõtteviisi kõrval osanud maailma kompleksselt vaadelda? Ehk siis ettevõtlikkus, mis ei väärtusta sügavaid teadmisi maailmast ja teistest olenditest ning ei võta neid ettevõtlikkust arendades arvesse, on olnud varem, aga eriti täna, sügavalt ebaeetiline ning endale jalga tulistav. Siit küsimus – kas me ainult võtame ette? Või ka tõmbame tagasi? Kas ettevõtlikkus on asi iseeneses või muu maailma osa?

 

Loe ka teisi kevadise ettevõtlusõppe uudiskirja lugusid siit