Ettevõtlikkusprogrammide mõju üldhariduses

Ettevõtlikkuse arendamise märksõnad on järjepidevus ja süsteemsus

Edu ja Tegu raames viidi läbi uuring “Üldhariduskoolide ettevõtlikkusprogrammide mõju 2016-2018”, selgitamaks ettevõtlusõppe ja ettevõtlikkusprogrammide mõju ettevõtluspädevuse alapädevustele nagu sotsiaalsed oskused, motivatsioon, enesejuhtimine. Leiti, et mõjuks olulised märksõnad on süsteemsus ja järjepidevus.

Miks me selle uuringu tegime?

Edu ja Tegu programmi keskne küsimus on olnud, kuidas efektiivsemalt toetada ettevõtlikkust ja ettevõtluspädevust, seda juba üldhariduskoolist alustades. Kuigi üldhariduskoolides rakendatakse mitmeid erinevaid ettevõtlusega seotud programme, ei ole võrdlevalt nende kasutegurit ettevõtlikkuse erinevate osaoskuste arendamisel uuritud. Üldiselt ei ole mõistlik arendada ja pakkuda välja uusi programme, teadmata, milline on juba olemasolevate kasutegur ning mis võiks üldse pädevuse kui terviku arendamisel hetkel puudu olla. Samaaegselt nende küsimuste üle arutlemisega toimus Edu ja Tegu programmi teistes alategevustes ettevõtlikkuspädevuse/ettevõtluspädevuse mõtestamine selle osaoskuste või komponentide kaupa. Kuna komplekssete üldpädevuste osaoskuste kaupa mõtestamine on ilmselt kõige kohasem viis nende uurimiseks ja arendamise võimaluste leidmiseks, oli ka antud uuringu keskne uurimisküsimus, kuivõrd ettevõtlikkuspädevuse komponendid – eelkõige kognitiivsete protsesside, motivatsiooni/enesejuhtimisega ning sotsiaalsete oskustega seotud alaoskused – programmides osalevatel õpilastel veidi enam kui poole aasta jooksul edenevad, võrreldes kontrollgrupi õpilastega, kes programmides ei osale.

Kuidas uurisime ja miks just sel viisil?

Kaasasime uuringusse pea kõik hetkel üldhariduskoolis ettevõtlikkust/ettevõtlust toetavad meetodid või programmid, v.a üks, mis sisaldab väga lühiaegset sekkumist. Uuritavate vanuse piiras ära vajadus õpilasi programmide lõikes võrrelda – ainus vanus, milles kõigis programmides osalevaid klasse esines, oli 8. klass. Et näha, kas muutus on seotud programmidega, kaasasime uuritava grupiga võrreldava kontrollgrupi. Teguritest, mida uurida, keskendusime ajapuuduse tõttu ettevõtluspädevuse mudeli kolmele sektorile ehk enesejuhtimise, sotsiaalsete oskuste ja väärtusloome ning ettevõtliku tegutsemise alapädevustele, jättes välja ettevõtlusega seotud teadmiste poole, kuivõrd teadmistele keskendutakse senistes programmidega seotud uuringutes üldiselt rohkem kui pädevuse teistele aspektidele, mille hindamine ja arendamine on saanud vähem tähelepanu (näiteks on olemas ICEE uuring JA Eesti programmi kontekstis). Uuringu läbiviimiseks sõlmiti kokkulepped uuringust huvitatud koolidega ning küsiti lapsevanemate luba ning laste nõusolekut uuringus osalemiseks. Uuritud tegureid (võimekususkumused, loovusekohased uskumused, vältiv/pingutav käitumine, mõistete areng, probleemilahendus, sotsiaalsed oskused, eetiline/jätkusuutlik käitumine, üldine vaimne võimekus jm) uuriti kahe koolitunni jooksul nii enesehinnangulise skaalade, testide kui probleemülesannet sisaldava testipaketi abil.

Mida leidsime?

Võrreldes erinevates programmides osalenud õpilaste gruppe ning võrreldes neid ka kontrollgrupiga, ei ilmnenud üheski uuritud muutujad statistiliselt olulisi erinevusi enne ja pärast programmide läbimist. Kuna võiks oletada, et programmide mõju ilmnemine võiks sõltuda õpilase omadustest – näiteks võiks keerukamast ja väljakutsuvamast õpikeskkonnast võita teatud juhtudel kõrgema kognitiivse võimekusega õpilaste grupp – kontrolliti ka seda hüpoteesi. Ent statistiliselt olulisi erinevusi ei ilmnenud ka osasid tegureid eri võimekusegruppide kaupa analüüsides – seega ei saa antud tulemuste põhjal väita, et nt võimekamad õpilased võidavad ettevõtlusõppe programmidest enam.

Mida tulemustest järeldame?

Selles uuringus hinnatud muutujad on teadusuuringute põhjal olulised tegurid, mis toetavad õpilastes enesearengule ja väljakutsete väärtustamisele suunatud õpihoiakut (nt võimekususkumused, vältiv/pingutav käitumine, loovusealane enesetõhusus), mõtlemis- ja sotsiaalseid oskusi ning võiks oletada, et need koosmõjus moodustavad vundamendi hilisemaks paindlikuks ja jätkusuutlikuks ettevõtlikuks tegutsemiseks. Kuna hinnatud tegurid programmides osalemise käigus uuritud ajaühiku jooksul ei muutunud (samas on varasematest uuringutest teada, et nt võimekususkumusi võib mõjutada ka küllalt lühiajaliste sekkumistega), võib oletada, et nende tegurite teadlikku toetamist ei peeta veel programmides nii oluliseks või siis ei ole nende osaoskuste teadlikku toetamist programmitegevuste sisuga veel siduda jõutud. Samas viitab senine teaduslik teadmine, et need pädevuse komponendid või aspektid, mida õpetav isik olulisena ei teadvusta ning mille toetamise viise ei tunne, ei pruugi õpilastel iseenesest areneda.

Millele saavad koolid ja haridusprogrammid tähelepanu pöörata?

Ettevõtlikkuse ja ettevõtluspädevuse arendamise kontekstis võiks olla järgmine samm selgemalt teadvustada, millest ikkagi ettevõtlikkuspädevus koosneb ja kuidas paremini märgata aspekte, mis konkreetses koolis kõige enam tuge vajavad. Ettevõtlikkuse toetamiseks võiks iga asjast huvitatud programm või kool teha pikaajalise enesearenguplaani – näiteks keskenduda igal aastal ühe olulise aspekti sügavale tundmaõppimisele. Variant on võtta terve aasta vältel fookusesse üks potentsiaalselt oluline ettevõtlikkust toetav/pärssiv aspekt – näiteks lugeda, uurida, arutada arenguuskumuste teooriat, selle aluseks olevaid empiirilisi uurimusi, teooria rakendusi koolis ja ettevõtluses, analüüsida iseenda tegevusi uute teadmiste valguses, eelkõige arutleda õpilastega sel teemal ning toetada teadmistepõhiselt õpilaste arenguuskumusi. Järgemööda võiks keskenduda erinevatele pädevuse “ehituskividele”, nt võtta fookusesse süva-arusaama tekitamise sellest, milline koolikeskkond ja milliselt kujundatud õpiülesanded toetavad keerukate ja halvasti defineeritud probleemide lahendamise oskusi. Miks mitte võtta ettevõtlusõpet toetades uudishimuliku uuriva detektiivi rolli: kui lapsed ei ole mõnes olukorras huvitatud, motiveeritud, algatusvõimelised või ei mõtle kohe kastist välja, siis oleks põnevaim küsimus, “Ohhoo, miks see nii on? Kas ma saan paremini sellest nähtusest aru saada? Mida selle kohta teada on?” Oluline on teadvustada, et üldpädevuste osaoskused – motivatsioonilised, kognitiivsed või sotsiaalsed – on keerulised ja võib juhtuda, et nende pealiskaudne arendamine või pelgalt retooriline omaksvõtt võib teha rohkem kahju kui kasu.

Kokkuvõttes: me oleme nii üldhariduses kui sellega paralleelselt toimivates programmides kõik arenguprotsessis: esmalt mõistmaks, mis on ettevõtluspädevuse olulisemad osaoskused-teadmised ning kuidas neid monitoorida ja arendada. Edu ja Tegu programm on selleks pakkunud välja võimaliku mudeli, kuid see ei tähenda, et see on ainuke viis ettevõtluspädevust mõtestada. Toetudes teoreetilisele raamile saaks iga ettevõtlikkuse toetaja teha enda mõtlemise ja teadmiste (mitte vaid väliste tegevuste ja vahendite) tasandil süva-auditi, küsides endalt, milliseid motivatsiooni toetavaid või pärssivaid sõnumeid õppeprogramm saadab, kuivõrd see toetab abstraktsemate nähtuste mõistmist ja keerukate probleemide ning suhtlusolukordade paindlikku lahendamist ning eetilisi ja jätkusuutlikke otsuseid. Samuti on igal koolil võimalus mõelda selle üle, kuivõrd need teadmised, oskused ja hoiakud on õpilastes toetatud viisil, mis võimaldab nende püsivaks muutumist ning ülekandumist uudsetesse olukordadesse.

Tutvu uuringu raportiga: Ettevõtlikkusprogrammide mõju uuringu aruanne

Uuringu autorid:
Grete Arro – Tallinna Ülikool
Elina Malleus – Tallinna Ülikool
Juta Jaani – Tartu Ülikool
Anu Olvik – Ettevõtluskõrgkool Mainor