Ümarlaud: Kuidas saame toetada noorte pädevuste arendamist?

Sildid: ettevõtlusõppe erileht

Milliseid noori tulevikus vajame? Kes ja kuidas peaks tänaseid noori suunama ja õpetama, et nad ka tulevikus edukad oleksid? Oma mõtteid jagavad ettevõtlusõppe erilehes ettevõtja, juhtide koolitaja ja Rocca Al Mare kooli ettevõtlusõpetaja Signe Ventsel, Ettevõtliku Kooli arendusjuht Heidi Uustalu ning Kuressaare Ametikooli IT ja ettevõtluse õppesuuna juhtõpetaja Jane Mägi.

Milline on see ennast juhtiv ja väärtuseid loov noor, keda tulevikus vajame?

Heidi: Minu jaoks on ennast juhtiv ini­mene selline, kes saab iseseisvalt hak­kama, ei vaja pidevat eestvedamist ja järeltõukamist, vaid suudab ise plaane teha ja neil silma peal hoida. Inimene, kes suudab ebaõnnestumistega toime tulla, oma vigadest õppida ja neid ko­gemusi kaasa võttes eluga edasi liikuda.

Jane: Minu meelest peaks üha enam rõhku panema justnimelt väärtusloo­mele. Seni keskenduti rohkem sellele, et inimene peab end tundma õppima, leidma oma tugevad küljed ning tege­ma nende järgi karjäärivaliku. Nüüd on rõhk pigem tegevuste mõtestamisel – ootame, et noored ei teeks ainult endale meelepäraseid asju, vaid et nad panus­taks ka ühiskonda ja nende tegevusel oleks mingi suurem mõte.

Signe: Mina näen, et vajaka jääb os­kust olla eestvedaja rollis. Ühiskonnas on palju tublisid käsutäitjaid, aga vaja on inimesi, kes võtavad vastutuse. Kes ei kurda ajapuudust ega leiuta vaban­dusi, miks mitte teha, vaid mõtlevad, kuidas saaksid nemad oma tegevuse­ga elukeskkonda mõjutada. Inimene ei peaks kiruma poliitikuid, ülemust, meest, vaid mõtlema, kuidas ise oma elu parandada.

Kuidas selliseid noori arendada?

Heidi: Lapsed peavad saama kodus, las­teaias ja koolis ise otsuseid teha – vas­tutust ei saa õppida nii, et annad lapsele ülesandeks selle kohta leheküljelt 6-7 lugeda ja siis on tal asi selge. Seda saab õppida vaid praktika käigus. Meie põ­hifookus koolis peaks olema inimese kasvatamisel, mitte teemade läbimisel.

Jane: Ideaalis võiksime muidugi alusta­da lasteaiast, aga kui seda tehtud ei ole, siis ei tohiks kedagi maha kanda, ka täis­kasvanud saavad samm-sammult õppi­da vastutuse võtmist. Tähtis on vigadest õppida ja julgus eksida. Tublid lapsed tahavad saada viisi ega julge katsetada, sest nii võib vigu teha. Nii kujunevadki käsutäitjad – lapsed, kes räägivad vaid siis, kui küsitakse, ja tegutsevad vaid siis, kui palutakse. Koolis saab luua õpikeskkonna, mis võimaldab õpilastel rohkem ise teha ja ise vastutada.

Heidi: Alustada tuleks sellest, et sõ­nastame ühiselt, milliste oskuste ja omadustega inimesi me vajame. Kooli tulemuslikkust tuleks mõõta selle jär­gi, kuidas õpilased hakkama saavad ja mis neist elus edasi saab, mitte eksami punktide järgi. Õpilastele tuleks anda pikaajalisi koostööprojekte, kus nad saa­vad ise protsessi juhtida ja valida, kuidas ja mida nad teevad. Õpetaja roll oleks siinjuures hoida protsessil silma peal ja vajadusel suunata. Siin tuleb tegelikult kasuks, kui õpetaja on ise natuke laisk. Liiga tubli õpetaja kipub ise asjad laste eest ära tegema – nagu paljud emad-isad kodudeski. Paraku on õppimine aeglane protsess ning tuleb kannatlik olla kui laps vigu teeb.

Signe: Oluline on anda noorele vali­kuvõimalusi, et ta saaks ise otsustada, kuidas ja mida ta teeb. Et tal oleks või­malus panna oma huvialadest pusle kok­ku. Tänased õppekavad ei mahuta seda ja ilmselt ei ole ka kõik õpetajad valmis selliseks muutuseks. Täna on õpetaja­te koormus niigi suur, ka neil on raske uuendustega kaasa minna.

Jane: Ettevõtlusõpe ongi enamikele õpetajatele uudne ja nad näevad seda kui kohustust, saamata alati aru, miks seda vaja on. Koolis oleks väga vaja rohkem meeskonnatööd. Tegelikult mängib ini­mese hariduses üks õpetaja suhteliselt väikest rolli. Kui igaüks ajab oma rida, siis õpilase vaatepunktist ongi seda pus­let keeruline kokku panna.

Signe: Kui õpetajad paneks kõik juba sügisel paika selle suure pildi, et mil­line aineõpetaja tegeleb millise ennast juhtiva inimese pädevusega, siis õpila­ne saaks need oskused kätte. Õpetajate koostöö ja teadlikkus on siin oluline.

Heidi: Nooremad õpetajad ongi üha teadlikumad, aga Eesti keskmine õpe­taja on klassiruumis olnud juba paar­kümmend aastat ja teda on õpetatud üksi vastutama selle eest, mis klassis toimub. Mina olin 30 aastat koolisüsteemis ja täna, kui olen sellest juba välja astunud, näen ma, et tegelikult saan üksi teha vä­ga vähe. Ükskõik, mida teha on vaja, ma kaasan ka meeskonna.

Milliseid häid näiteid saate oma kogemusest tuua, mis on aidanud õpetada noortele vastutuse võtmist ja enese juhtimist?

Jane: Meie oma koolis võimaldame te­gutseda ja õppida õpilasfirmade kaudu. Õpilasfirmas võtab igaüks omale rolli, mis võimaldab tegeleda just selle töö­lõiguga, mis ennast enim huvitab, ja selle eest ka vastutus võtta. Meie jaoks oli see suur samm edasi, kuna varem õpitigi ettevõtlust nii, et rääkisime tun­nis ära, kuidas firmat luua või äriplaani kirjutada, ja kogu lugu. Tänaseks oleme jõudnud sellesse etappi, kus tahaksime rohkem ka refleksiooni sisse tuua. Noor ei oska iseseisvalt veel oma kogemust analüüsida, siin ta vajabki õpetaja abi.

Signe: See analüüsimise ja peegelda­mise oskus on äärmiselt oluline. Näen, et ka paljud täiskasvanud käivad koo­lituselt koolitusele, loevad hunnikutes raamatuid ja kuulavad podcaste, aga vinduvad ikka oma palgatööl, millega nad rahul ei ole – nii muutust ei sün­ni. Me ei oska ka täiskasvanutena uut teadmist enda ellu integreerida. Koolis võiks rohkem olla sünteesi reaalse elu­ga ja võimalusi uusi teadmisi praktikas katsetada.

Heidi: Töötavaid mudeleid, mida koolis kasutada saaks, on tegelikult üksjagu. Näiteks haridusprogrammil Ettevõtlik Kool on olemas selline tore õpetajate tööriist nagu TULEM. Kasutades seda lihtsat tööriista ehitab õpetaja oma tun­nid üles nii, et üheskoos lepitakse kokku osalejate rollid ja vastutus ning õppe­protsessi jooksul toimub pidev analüüs ja tagasisidestamine.

Jane: Just, tegelikult ei pea midagi uut leiutama. Näiteks haridusvaldkonnas pole veel eriti levinud disainmõtlemi­se metoodika kasutamine, mis mujal valdkondades on osutunud väga efek­tiivseks. Ka IT-valdkonnas on palju töö­riistu, mida saaks kasutada. Minu selle nädala ahhaa-moment oli siis, kui koolis käis üks tarkvaraettevõtja, kes muuhul­gas küsis, kas me koolis ka stand-up koosolekuid teeme, nagu on tarkvareet­tevõtetes tavaks. Temaga rääkides sain aru, et võiksime tegelikult ka koolis teha iganädalasi välkkoosolekuid, et peegel­dada eelmisel nädalal õpitut ja panna paika uue nädala eesmärgid.

Signe: Rocca al Mare koolis ettevõtlus­õpet andes tulid õpilased tundi, ja kui midagi oli tegemata, siis küsisin alati õpilastelt, mida nad saaks järgmine kord teistmoodi teha, et tulemuseni jõuda. Lähenesin coach’iva põhimõttega: ka­ristamise asemel kutsusin neid analüü­sima. Muidu teevad lapsed koolis asju, saamata aru, miks. Rohkem on vaja ref­lekteerimist ja peegeldamist.

Heidi: Ka õpetaja roll tuleks ümber mõtestada – õpetaja ei peaks saama pal­ka selle järgi, mitu tundi ta klassi ees seisnud on. Kui me tahame, et õpetaja kasvataks ennast juhtivaid ja väärtust loovaid noori, siis see analüüsi osa peab kuuluma ka tema tööaja sisse, mitte tu­lema öötundide arvelt. Oluliselt peab vähenema see aeg, mis õpetaja seisab loengut pidades klassi ees, ning pikene­ma aeg, mil õpetajad saavad üheskoos õpilaste arenguvajadusi analüüsida ja plaane teha. Kui õpetajatele seda või­maldataks, siis õpilased saaksid ise sa­mal ajal iseseisva töö oskusi arendada. Ka eeskujud on olulised – mida rohkem lapsed näevad inimesi, kes on kohane­misvõimelised, ennast juhtivad ja kellel on missioon, seda rohkem oskavad nad ka ise sinna pürgida.

Signe: Mina ütlen ka alati enda koo­lituse lõpus, et ole ise inspiratsiooniks – näita, kuidas olla selline inimene, kellest teised saavad eeskuju võtta. Ära otsi vabandusi, miks midagi mitte teha, vaid võimalusi, kuidas teha. Meil on vaja kirglikke inimesi, kes tahavad ja oskavad muutust luua.

 

Artikkel ilmus Edu ja Tegu ettevõtlusõppe erilehes. Loe ettevõtlusõppe erilehe teisi artikleid siit

Sirvi kõiki Edu ja Tegu ettevõtlusõppe erilehti, kogumikke ja teisi materjale siit

Lehe ilmumist toetasid Euroopa Sotsiaalfond ning Haridus- ja teadusministeerium.