Vigadest ja arenguuskumusest
Kuidas panna väärtustama vigu nii lapsed kui õpetajad? Kuidas me suhtume vigadesse? Selle üle arutleb artiklis Erika Veide.
Veatu töö on ideaal, sest vaid nii on võimalik saada kõrgeim hinne, „kiituskiri“ või „lõpumedal“, mis näitab, et olen õpetatu meelde jätnud ning selle suhteliselt veatult õpetajale tagasi esitanud. Meie haridussüsteem soosib perfektsionismi. Aga kuidas suhtuvad õppimise protsessi jooksul tehtud vigadesse meie lapsed ning millised sõnumid kujundavad nende hoiakut vigadesse.
Kõik täiskasvanud nõustuvad, et vead on loomulik osa õppimisest ja arengust ning neid tuleks käsitleda kui võimalusi õppimiseks ja kasvamiseks ja mitte „karistada“, kuid kui küsida noortelt õppijatelt, kas vead on head või halvad asjad, siis uskuge mind, saame me vastuseks, et need on halvad. Miks on meie lastel teadmine, et vigadest ei saa rõõmu tunda ning mõnda neist isegi tähistada ning tõeliselt väärtustada?
Mu poeg tuli koolist koju ja teatas, et tegi etteütluses 2 viga ja peab nüüd tegema vigade paranduse ning kirjutama laused veatuna ümber. Jah, seda tegin ka mina sadu kordi oma kooliaja jooksul. Istusin poja kõrvale, et vaadata, milles ta eksis ja märkasin suurepärast viga. Teatasin sellest ka oma pojale ning tema üllatus oli suur, kuidas saab olla üks viga nii hea ja ideaalne. Selgitasin, miks antud viga on väga kasulik ja selle selgeks saamine aitab tal tulevikus hulga õigeid ortograafilisi otsuseid teha. Sellise suhtumisega antud veasse õpetasin lapsele, et vead on õppimisel üliolulised ja neid tuleb väärtustada, sest nende mõistmine ja analüüsimine viib meid edasi ja me saame pädevamaks. Hooletusvigadelgi on põhjus ning annavad märku sellest, et õppija on hajevil mingil põhjusel, kas ta kiirustab, on stressis, hirmul, haige või magamata, tal on raske keskenduda ja selleks võib olla palju põhjuseid. Lapsega suheldes ja päriselt teda mõista püüdes saame ka sellele küsimusele vastuse. Klassi ees tõstatatud küsimusele: „Miks sa nii hajevil oled“, kindlasti adekvaatset vastust ei saa.
Nähtavasti kuulevad õpilased klassiruumis liiga harva ka õpetaja vigadest, millest õppimine viis lõpuks asjast arusaamise, mõtlemise muutuse ning mõne oskuse omandamiseni. Me kajastame enamuse ajast tulemust, mitte protsessi. Thomas Edison, keda peetakse 20. sajandi viljakamaks leiutajaks – tema nimel on ligi 1100 patenti, temast saavutustest rääkides keskendub haridus lõpptulemustele ja mitte leiutamisprotsessi katsetes tehtud tuhandetele vigadele, mille analüüsimine ning millest õppimine tõi Edisonile edu. Õpilane saab tehtud vigade eest halva hinde või tagasiside ning kas saakski alles arenev õppija mõista selle taga vigade kasulikkust. Vigadesse negatiivne suhtumine omakorda kujundab õppijas jäävususkumust. Tekib teadmine, et vead on märk viletsast võimekusest, laiskusest, viitsimatuses või tahtmatusest. Vead ei olegi kasulikud, kui neile ei järgne analüüs ja just see teeb vead hinnaliseks õppimise protsessis. Kas õpilased kasvavad selles teadmises, et vead teeb väärtuslikuks analüüs?
C.Dwek rääkis ühes loengus keskkoolist Chicagos, kus õppijate tulemuste hindamisel kasutati tagasisidet „veel mitte“(not yet). Selline tagasiside andis õppijale teadmise, et ta on alles õpiteekonnal ja pärale jõudmiseks on vaja veel pingutust. Ta andis raja edasiminekuks.
Koolisüsteem, mis keskendub ainult vigadele ja nende „karistamisele“, põhjustab stressi, madalamat enesehinnangut ja õppimise motivatsiooni kadu. Küsitledes õpilasi tuleb ilmsiks, et üks suurim hirm õpilastel koolis on vigade ees ning nende tõttu alavääristatud või häbistatud saamine. Kogu klassi ees vigadest rääkimine ning nende naeruvääristamine paneb õpilased vigu kartma ning nendes ei suudeta näha edasiviivat jõudu. Selle asemel võiks koolisüsteem pakkuda tuge ja juhendamist vigade analüüsimiseks, nende väärtustamiseks ning nendest õppimiseks. Kõige nauditavam õppimise juures ongi siis, kui leiame koha, mis on raske ja mida me veel ei mõista ja saame aru, et see ongi see võimalus, kus uued teadmised saavad tekkida.
Riikliku õppekava üldpädevuse hulgast leiame ettevõtlikkuspädevuse alt juurdekasvuuskumuse, mõtteviisi, mis väärtustab vigu, mida analüüsida ning millest õppida.
Kui me soovime oma lastele midagi kinkida, siis parim, mida me teha saame on panna lapse armastama väljakutseid, tundma huvi oma vigade vastu, nautima pingutamist ja jätkama õppimist. Seda kõike ei saavuta, kui laps kardab vigu, kardab eksida, sest eksimine on karistatav ja alandatav ning miski mis defineerib sind. Õpetame armastama ja väärtustama vigu nendest õppimise pärast, oleme leidlikud, kuidas tegeleda vigadega klassis ja hindama pingutust.
Edu ja Tegu õppematerjalid ettevõtluspädevuste arendamiseks ainetundides ja õppetegevustes, sh ka arenguuskumuse toetamise kohta leiab E-Koolikotist märksõnaga “Edu ja Tegu”.
